neljapäev, 30. detsember 2010

Jällegi pea tühjad pihud - pangad tühjendatud

Jõulu eel hakkasid lähenema sõbrad-tuttavad:“Kas sa pühadeks Eestisse ka lähed?”
“Lähen.”
“Too siis Eesti euromünte ka, ma kogun.”
No vaat siis, poleks nii suurt rahahuvi nii paljude ontlike inimeste poolt oodanud.

Tallinnas kiskus asi kiiva. Käisin pangas, teises ja kolmandaski. Igal pool stardipaketid otsas.

Ju peab siis raha armastavatele Euroopa sõpradele teatama, et raha armastavad eesti inimesed on neist ette jõudnud ja pangad tühjendanud.
No lõpuks ikka sai.

Ühtlasi selgus, et euroopa eurosid eesti eurodeks vahetada ei saa. Veel.

teisipäev, 23. november 2010

Tühjad pihud - kuidas Brüsselis eesti romaan ära libises

Tahtsin osta Katrina Kalda Un roman estonien’ i. Raamatupoes oli virnas veel kenasti üks raamat alles. Tegin poele tiiru peale, imetlesin seda ja teist, tulin tagasi - ja läinud see viimane eksemplar! Eh, nii dramaatiliselt ei ole varem veel ühestki raamatust ilma jäänud.
Aga ju siis müüb hästi, heameel selle üle.

laupäev, 6. november 2010

Kui sa nii odavasse ööbimiskohta lähed, on sul toas hiired ja sind pannakse nõusid pesema, ütlesid nad mulle

Hiiri ei leidnud. Nõusid pesin küll.
Aga see tuli nii loomulikult. Omanik kutsus lahkelt lõunale, ja pärast me naised koristasime koos laua. Rõõmus oli.

reede, 15. oktoober 2010

Kui mitut keelt me siis rääkisime

Mõned meist olid sakslased, mõned prantslased, nii räägiti neid keeli. Hollandi keelt räägiti ka. J oli rõõmus, et X purssis pisut soome keelt ja huvitus vastu kõigist eestikeelsetest sõnadest. Y proovis Ale salajutu rääkimiseks kasutada itaalia keelt. Kas jutu sisu nüüd saladusse jäi, kes seda teab. P järeldas loogiliselt, et kui J räägib soome keelt, ju siis ka rootsi keelt, ja proovis selle järgi, saidki rootsi keeles räägitud. Kellelegi tuli meelde ungarikeelne sõna ja seegi läks käiku. A tundis, et ta on harjumatult tugevas soomeugri keskkonnas ja proovis selle peale asja türgi keelega parandada. P suutis meenutada ka paari dramaatilist venekeelset sõna.
Kui palju meid söögilaua ääres kokku oli? See jääb saladuseks.

pühapäev, 19. september 2010

Autodeta päev, aasta parim päev

Jah, täna see on, aasta parim päev. Maailm kuulub inimestele, inimesed on rõõmsad ja vabad. Õhk sobib jälle hingata, kõrvu ei pea katma, tänavatel on ruumi. Milline nauding!

Niisiis, tänavatele, rõõmustama!

teisipäev, 31. august 2010

Malta, Võrtsjärv ja saatanlik sea-lugematus

Miks on nii, et kõik malta juristid on omavahel tuttavad, lausa sugulased, aga eesti juristid mitte, küsis töökaaslane. Näitasin talle kaardil Maltat ja siis Eestit, see oli mõjuv. Ta vaatas, et Malta saaks ära mahutada Võrtsjärve. Rääkisin selle peale me süvaunistusest, et Eesti võiks saar olla. Ta sai pahaseks, et oli Malta jaoks Euroopas lõpuks ometi sobiva koha leidnud ja mina nüüd tassin Eesti eest ära Vahemerre.

Tänaval aga näitasid kaks härrat, no siin on kõik härrad, mulle konservikarpi ja küsisid, kas selles on sealiha. Lugesin karbi sisu, justkui ei olnud. Kõhklesin küsimast, mis neil endal lugemast takistas, keelt rääkida nad ju oskasid. Ei ole ometi võimalik, et nad lugeda ei oska? Aga see oleks kuidagi piinlik küsimus olnud. Ja mis siis saab, kui lugemisvõimetusest saabki ära söödud vale looma konserv? Jumalale see kõik kindlasti meelepärane ei ole.

teisipäev, 17. august 2010

klaas punast veini

klaas punast veini
vein punast klaasi
puna klaasist veini
vein klaasist punast
puna veinist klaasi
klaas veinist puna

verre du vin rouge
rouge du verre vin
vin du rouge verre
verre du rouge vin
rouge du vin, verre
vin du verre rouge

koit koidu järel

koit koidu järel
ootab kuu
mu ärkamist
ehk ta ei kulu veel olematuks

kesk augustit kesk koitu kesk tänavat
mina ja tuvi
ei kedagi

pühapäev, 15. august 2010

augusti langemine, kerjuste kutse-eetika

Oligi nii, esimestel augusti päevadel sõitis tühjus Brüsselist üle, järsult ja õndsalt, linn oli ruumi ja päikest täis.
Siis aga juhtus midagi, kõik mõistsid, milline nauding on olla Brüsselis augustis kui siin kedagi ei ole, isegi mehed juuksuris rääkisid, muuhulgas norralanegi, küllap teatasid kõik oma sõpradele ja nii tulid kõik juba tagasi.

Jaama ees käis tuiavalt ringi noormees, teatas, et ta on xxxx (tuntud Belgia poliitiku nimi) ja küsis möödujatelt raha, sellises vaoshoidmatus toonis. Tema kõrval seisis naine, kes päriselt ka on jaamas kerjanud, ja püüdis erutunult midagi möödujatele selgitada. Oli näha, et ta arvamus noormehe kohta oli hukkamõistev. Nojah, noormees rikkus ilmselt ausa korraliku kerjuse imagot.

kolmapäev, 14. juuli 2010

kirjanik ja ametnik

Ametnikul peaks olema ekspertiis, maakeeli teadmised, aga mitte oma arvamust.
Kirjanikul peaksid olema mõlemad.
Ametnik peab olema konstruktiivne ja positiivne, maakeeli tubli ja rõõmus, isegi kui on raske.
Kirjanik võib olla pessimistlik, dekadentlik ja destruktiivne, maakeeli – viriseja, äpu ja vihane, lausa peabki seda olema, ehk ka siis, kui kõik on suurepärane.
Kirjanikul peaks olema inspiratsioon ehk innustus, ametnikul parem mitte. Või siiski?

Hiina keisririigis, Tangi dünastia aegsel ametnikueksamil oodati kandidaatidelt tekstide teadmise kõrval ka loovat kirjutamiskunsti ja luulemeelt.

Kuidas oli nende maailmas arvamuse, tubliduse, rõõmu ja virisemisega?

esmaspäev, 12. juuli 2010

Otsivad, kohtuvad

Pikad tumedad ähvardava olekuga gooti noored astusid hilisõhtusel tänaval ligi, väga ligi. Nad küsisid tõrrehäälel “WHERE IS YOU?”
Kuidas eemalduda kiirelt ja väärikalt? Ei tekkinud innustust arutada superego, id’i ja sarnastel teemadel.
Nemad, olles saanud hakkama hirmutava filosoofilise mõtteavaldusega, täpsustasid, et otsivad “you’ nimelist ööklubi.

“Vabandage, vabandage,” jooksis metroos naine järele. “Kust te selle jope ostsite, ma tahaksin endale ka.” – Arutasime poode, läksime metrookassiiri juurde kaarti lunima, et selgitada, kus on Tongres’i tänav, kas seal on mõned kauplused või palju kauplusi, läksime lahku pea sõpradena. Kuna viimati Tallinnas selline asi juhtus?

Aasia inimene, vahest jaapanlane, päris metroos, kuidas minna Taburusse. Tundmatu koht.
Silm langes sildile Debroux – küsisin, kas ta tahab sinna minna. Tema rõõmsalt: jah, jah, Taburu, Taburu.

Teine Aasia inimene, sedakorda vist hiinlanna, küsis tungivalt “where is child?” Oli tema laps linna ära eksinud? Ei, ta otsis hoopis teatud Brüsseli vaatamisväärtusetust.

Poolakad läksid üksvahe massidena kaotsi juubelipargis. Otsisid sealt oma konsulaati. See asub siiski tänaval.

Tallinnas. Jooksin kiirustades kaks inimest pikali, nemad muutusid rõõmsaks. Olin eksikombel vabandanud prantsuse keeles. Nemad olid prantsuse turistid, kellel oli hea meel küsida teed.

Raekoda

pühapäev, 11. juuli 2010

lehtede ja lindude seas elab

lehtede ja lindude seas elab
maa ja taeva vahel
taeva värve joob
koidust ehani ehast koitu

mahetuuled näol

mahetuuled näol
kõigil linnaväljakuil kõigi kellade all
mida kellad loevad
sügise saabumine on kaotatud

lind teab laulda

lind teab laulda enne vihma lõppu
enne pimeduse taganemist

kuidas teab pimedus taganeda pärast linnulaulu

raagus raol suudleb

raagus raol suudleb
tuvipaar ümber neile
kasvab lehtkoda

neljapäev, 1. juuli 2010

kirjutamas, palju päid

Käisin uudishimust kirjutamistöötuba vaatamas. Natuke ettevõtmine see oli, sest paraku ei ole nii, et võtan pliiatsi ja 40minuti jooksul voolavad sellest kuulekalt väljendusrikkad prantsuskeelsed sõnad, mis ka keelereeglitesse mahuvad.
Kujutlesin, mis tunne on kuulata eessõnade ja artikliteta jutustust. Kas see on samasugune nagu eestikeelne jutt, milles kõik sõnad on visatud suvalisse käändesse? Arvan, et hullem. Eesti keeles on välismaalase kirjutatut mõnus lugeda, sellest on poeesiat ja mida avastada. Puuduv artikkel vaevalt eriti poeetiline on. Loobusin oma teksti ette lugemast:-), ma ei olnud ainus.
Oli see belgia sürrealism või mis, aga kaaskirjutajatest kolm lõid inimolendi, kellel oli kas liigselt sõrmi või päid või siis jälle jalgu puudu. Meid oli kümme - kummaliselt kõrge osakaal...

Käisin uudishimu töötoa vaatamas. Natukest ettevõtmisesse selles oli, ei ole nii, et võtan pliiatsist ja sellele voolavad väljendusrikkal sõnadelt, millena keelereegliteni mahuvad. Mis tundeta on kuulata eessõnadega ...

neljapäev, 24. juuni 2010

lissaboniseerimine

Lissaboni lepingu järel tuleb hulk asju sellega kooskõlla viia, ja muidugi tekkis selle kohta tegusõna – lissaboniseerimine või lissabonistamine. Tea kas kunagi võiks mõnda asja kogu Euroopa heaks ka tallinnastada...

pühapäev, 13. juuni 2010

30% inimesi ja 500 hiit

Valimiseelsel õhtul kurtis belglane, et neil on 10% inimesi riigi palgal. Lohutasin teda sellega, et aga seal on ju ka õpetajad ja politsienikud ja muu väga kasulik rahvas hulgas?
Tema leidis et jah, need 10% ei ole kõik tõesti ministrid ja tal oli selle üle hea meel.
Ameeriklanna lohutas teda teatega, et tema osariigis, Utah’is on 30% inimestest riigi palgal.

Natuke hiljem rääkisin, et Eestis teame veel 500 hiit, osad neist on kaitse all. Olen seda hiljuti rääkima hakanud, nii ei tea veel, millist reaktsiooni oodata. Seekord oli imetlev. Aga seda jutupunkti:-) peab veel arendama.

reede, 4. juuni 2010

Nägin väga kõrge ülemuse teadet heade pralineede kohta

No tegelikult oli see muidugi teade heade tavade kohta, et neid peab ikka järgima. Bonnes pratiques, mitte bonnes pralines. Mida kõike lõunaeelne nälg silmadega ei tee. Mina muidugi järgin hea meelega mõlemaid.

kolmapäev, 2. juuni 2010

Eestlaste vabadusearmastus on ju tuntud

Nii arvas sakslasest töökaaslane, kui selgitasin, et peamiselt häirib mind keelekursuse juures kohustus kohal käia ja lõpuni istuda:-)

teisipäev, 4. mai 2010

esmaspäev, 3. mai 2010

tõlkimatus ja armastuse õukond

Prantslased püüdsid osta itaallaselt bussipiletit. Hämmastav, kuidas nad üksteisest aru ei saa, aga see selleks. Mõtlesin, kas minna ja neid omavahel tõlkida, sest asi venis. Tubli inimese ja tubli eurooplasena oleksin seda teinud. Iseendana, minulikult, soome-ugrilikult või kes teab veel mislikult ei teinud midagi, lasksin neil asja omaette lõpuni vehkida.

Pardale tuli aga mees, seljakotile kirjutatud “baci e abbracci” ja mees, kelle särgile oli kirjutatud “king of love”. Reisisid nad koos, moodustades armastuse õukonna?

Keel: Kui inimene ei suuda süüa, võiks tema seisundit iseloomustada sõna “söömatus”, “magamatus” on ju olemas. On isu venitada sõna “tõlkimatus” teksti omadusest ka inimese omaduseks.:-)

pühapäev, 25. aprill 2010

Mis on vari, mis on valgus

Pascal Quignard küsib raamatus "Ekslevad varjud" ubi sunt umbrae, kus on varjud. Küsimus sisendub ja kajab, olen selle tugevusest üllatunud ja ei loodagi keerukat asja mõista.
Töökaaslane laulab kooris keskaegset muusikat, teine aga ei pea oluliseks valgustusaja eelset asja kuulama minna. Armastan valgust igal kujul, füüsilist või füüsikalist, maakeeli kehalist, vaimset ja kui eksisteerib, miks mitte ka muusugust. Kas vaimuvalgus ja vaimne valgus on sama:-)?
Aga mõnikord küsin – kas valgustusajal määratleti “valgus” õigel viisil?

reede, 2. aprill 2010

Kui valgel inimesel pole tööd, pole tal süüa, ja kui tal pole maja, pole tal kuskil magada, imestas sõjapealik Mudeya Kepanga

Marc Dozier ‘i ja Mudeya Kepanga filmis toimus meile harjumusliku maailma avastamise vastand. Sõjapealik Mudeya Kepanga ja rahupealik Palobi Palia Paapua-Uus-Gineast tutvusid lääneliku eluga Prantsumaal.
Nad harjutasid lustakalt valgete inimeste kõnnakut, vahetasid Moulin Rouge’is tantsjannadega sulgedest peakatteid: “Siia tullakse kogu maailmast naiste jalgu vaatama”, ostsid parlamendi külastamiseks riidepoest ülikonnad ja kingad: “valge pealiku kingad teevad valju häält, siis on kaugelt kuulda kui ta tuleb”.
“Meie peame oma elu eriliseks, valged inimesed ei väärtusta elu, riskivad eimillegi jaoks“ – see käis suusatõstuki ja härjavõitluse kohta.
Alpides teineteisele “Miks sa ronid mäkke, mina ei taha”
“See on valgete komme, tahan aru saada, milleks see on”
Nad naersid imestades jõusaali, aga leidsid, et suur muskel on prakiline asjade tõstmiseks. “Valgetel on musklite kasvatamiseks keroseeni moodi ravim,” trikitasid teineteist jõujooki proovima.
“Valged inimesed tahavad nooreks jääda, ” mõistsid nad – ja varsti kinnitaski viiekümne alla sõjapealik viisakalt prantsuse näitsikule, kes küsis talt lastelaste ja vanuse kohta: “olen 20 aastane”
Hiigelsuures sealaudas “Valged inimesed paigutavad oma sead samamoodi suurde majja nagu autod parkimisplatsile. Nad arvavad, et nende sead väga õrnad, sigade majja sisenedes peab jalad pesema ja nad annavad sigadele ravimeid”
“Valgetel inimestel on üksteise tapmiseks väga palju asju, meil vaid vibu ja nooled.”
Tunnustavalt kõlas sõjalangenute mälestustseremoonial nende peetud kõnes “Arvasime et valged hoolivad vaid telerist ja autodest, aga hoolite ka lahkunute hingedest”

Muljeid jagades seletasid nad suguharu lastele õpetlikult: “Valgete lapsed viiakse kooli 4kuuselt”

esmaspäev, 1. märts 2010

lugesin raamatut, nuga käes

mõnus oli. Mitte niivõrd noa pärast, aga selle pärast, et raamat oli veel lahti lõikamata. Sain justkui olla avastaja ja tema lõpliku valmimise juures tegija.

esmaspäev, 8. veebruar 2010

uurikett ja raudne eesriie

Rongis, esimese klassi vagunis, sõitis uuriketiga härra. Neid nüüd eriti palju ringi ei liigu. Tal oli küll selline ilme, et ta kuulub mu otsitud Euroopasse. Kas peaks juttu tegema, tema võimaliku euroopluse kohta küsima? Enne kui sõnadeni jõudsin, läks ta Arlonis maha. Kus siis veel, kui mitte Arlonis, sest olin minagi kunagi seal leidnud sahmaka eurooplisust, täiesti ootamatult, jaama vastas olevas restoranis. Igal juhul rohkem, kui kunagi Pariisis. Pariisis põle ma muidugist Euroopat eriti otsinud ega tähele panna püüdnudki, ikka Pariisi.
Kui oli olemas raudne eesriie ja meie teisel pool, siis tundus kõik paigas olevat ja too Euroopa olemas, isegi kui me sinna ei saanud. Kas langes too Euroopa koos raudse eesriidega?

esmaspäev, 18. jaanuar 2010

Rõõm rääkida keeles, mida ei oska

Pidin asja ajama. Selgus, et ainuke sobiv keel selleks oli hispaania, ja seda ma nüüd küll ei oska. Egas midagi, panin hunniku sõnu valmis ja asusin helistama. Ennäe, korda sai. Mõnus! Poleks pooltki seda rõõmu tundnud, kui oleksin rääkinud keeles, mida rääkida oskan.
Eks muidugi romaani keelte asi. Vaevalt et ketshua või tagalogi keeles nii lihtsalt oleksin pääsenud.

laupäev, 2. jaanuar 2010

paar euroopluse elementi:-)

Viini uusaastakontsert, Sachertorte, valsi ja shampanja rütm. Võime tunda ja pakkuda rafineeritud rõõmu on Euroopa oluline osa.
Kas rafineerituse olemasoluks on vajalik suur varaline kihistumine? Varaline kihistumine iseenesest rafineeritust aga kaasa ei too.
Siis võiks ju pikalt arutleda selle üle, milline on ürg-eestilik ja soome-ugrilik panus euroopalikus rafineeritud rõõmus?

reede, 1. jaanuar 2010

päkapikubussid

Brüsselis oli jõuluõhtul ja vana aasta õhtul pandud liinidele kaks või kolm korda rohkem busse ja tramme. Ei mingit ootamist, bussid aina tulid. Kõik juhid olid rõõmsad, mõnel ka punased päkapikumütsid peas. Ilus kingitus Brüsseli inimestele.

Head aastat!