kirjanik ja ametnik

Ametnikul peaks olema ekspertiis, maakeeli teadmised, aga mitte oma arvamust.
Kirjanikul peaksid olema mõlemad.
Ametnik peab olema konstruktiivne ja positiivne, maakeeli tubli ja rõõmus, isegi kui on raske.
Kirjanik võib olla pessimistlik, dekadentlik ja destruktiivne, maakeeli – viriseja, äpu ja vihane, lausa peabki seda olema, ehk ka siis, kui kõik on suurepärane.
Kirjanikul peaks olema inspiratsioon ehk innustus, ametnikul parem mitte. Või siiski?

Hiina keisririigis, Tangi dünastia aegsel ametnikueksamil oodati kandidaatidelt tekstide teadmise kõrval ka loovat kirjutamiskunsti ja luulemeelt.

Kuidas oli nende maailmas arvamuse, tubliduse, rõõmu ja virisemisega?

Otsivad, kohtuvad

Pikad tumedad ähvardava olekuga gooti noored astusid hilisõhtusel tänaval ligi, väga ligi. Nad küsisid tõrrehäälel “WHERE IS YOU?”
Kuidas eemalduda kiirelt ja väärikalt? Ei tekkinud innustust arutada superego, id’i ja sarnastel teemadel.
Nemad, olles saanud hakkama hirmutava filosoofilise mõtteavaldusega, täpsustasid, et otsivad “you’ nimelist ööklubi.

“Vabandage, vabandage,” jooksis metroos naine järele. “Kust te selle jope ostsite, ma tahaksin endale ka.” – Arutasime poode, läksime metrookassiiri juurde kaarti lunima, et selgitada, kus on Tongres’i tänav, kas seal on mõned kauplused või palju kauplusi, läksime lahku pea sõpradena. Kuna viimati Tallinnas selline asi juhtus?

Aasia inimene, vahest jaapanlane, päris metroos, kuidas minna Taburusse. Tundmatu koht.
Silm langes sildile Debroux – küsisin, kas ta tahab sinna minna. Tema rõõmsalt: jah, jah, Taburu, Taburu.

Teine Aasia inimene, sedakorda vist hiinlanna, küsis tungivalt “where is child?” Oli tema laps linna ära eksinud? Ei, ta otsis hoopis teatud Brüsseli vaatamisväärtusetust.

Poolakad läksid üksvahe massidena kaotsi juubelipargis. Otsisid sealt oma konsulaati. See asub siiski tänaval.

Tallinnas. Jooksin kiirustades kaks inimest pikali, nemad muutusid rõõmsaks. Olin eksikombel vabandanud prantsuse keeles. Nemad olid prantsuse turistid, kellel oli hea meel küsida teed.

Raekoda

lehtede ja lindude seas elab

lehtede ja lindude seas elab
maa ja taeva vahel
taeva värve joob
koidust ehani ehast koitu

mahetuuled näol

mahetuuled näol
kõigil linnaväljakuil kõigi kellade all
mida kellad loevad
sügise saabumine on kaotatud

lind teab laulda

lind teab laulda enne vihma lõppu
enne pimeduse taganemist

kuidas teab pimedus taganeda pärast linnulaulu

raagus raol suudleb

raagus raol suudleb
tuvipaar ümber neile
kasvab lehtkoda

kirjutamas, palju päid

Käisin uudishimust kirjutamistöötuba vaatamas. Natuke ettevõtmine see oli, sest paraku ei ole nii, et võtan pliiatsi ja 40minuti jooksul voolavad sellest kuulekalt väljendusrikkad prantsuskeelsed sõnad, mis ka keelereeglitesse mahuvad.
Kujutlesin, mis tunne on kuulata eessõnade ja artikliteta jutustust. Kas see on samasugune nagu eestikeelne jutt, milles kõik sõnad on visatud suvalisse käändesse? Arvan, et hullem. Eesti keeles on välismaalase kirjutatut mõnus lugeda, sellest on poeesiat ja mida avastada. Puuduv artikkel vaevalt eriti poeetiline on. Loobusin oma teksti ette lugemast:-), ma ei olnud ainus.
Oli see belgia sürrealism või mis, aga kaaskirjutajatest kolm lõid inimolendi, kellel oli kas liigselt sõrmi või päid või siis jälle jalgu puudu. Meid oli kümme - kummaliselt kõrge osakaal...

Käisin uudishimu töötoa vaatamas. Natukest ettevõtmisesse selles oli, ei ole nii, et võtan pliiatsist ja sellele voolavad väljendusrikkal sõnadelt, millena keelereegliteni mahuvad. Mis tundeta on kuulata eessõnadega ...