Oi meid ja me nadi 46%

Aga nähes eestluse-usu statistika puhulgi halva taga head, siis need meist, kes 19. sajandil saksa keelt purssisid, 20 sajandi teisel poolel vene keeli sõnusid ja praegu poetavad laused inglise keelt täis, sest miski muu ei suuda nende kauneid mõtteid väärikalt väljendada, 20 aasta pärast peaksid nad loogiliselt hiina keelele üle minema. See aga paistab keerukam – nii et ehk siis valib osa neist ikkagi eesti keele ja meie protsentki tõuseb, või nad pingutavad end harituks ja saavad ka hiina keelega hakkama – midagi head on mõlemal juhul. Ja ehk on isegi eesti keelele hea vahelduseks mõne muu kui indoeuroopa keele mõju.
http://www.epl.ee/artikkel/485421

Eestist prantsuse lastele

Sattus ette raamatuke 7-9 aastastele prantsuse lastele, et nende jaoks teadvusada euroopa riike. Eesti kohta oli valitud väga armas teave:
"Kui Eestis sünnib laps, istutatakse puu. Euroopa Liiduga liitumisel istutasid eestlased miljon puud."
En Estonie, à la naissance d’un enfant, on plante un arbre. Pour célébrer l’entrée de l’Estonie dans l’Union européenne, les Estoniens ont planté un million d’arbres.
http://www.discip.ac-caen.fr/anglais/documents/niveau-1_pages_29592.pdf

Eesti oli pandud kokku soome ja rootsi, mitte läti ja leeduga.

viini jõulud – kodune asi

Tuttav austerlanna kutsus enda poole jõulude ootamise peole nii kuuekümne pere jagu inimesi. Julge ettevõtmine, isegi teades, et kõik ei tule. Sündmus oli võrratu. Jõime puust aiamajakese ees tule käes soojendades hõõgveini, laulsime läbi kõik pühad ööd ja muud jõululaulud, repertuaar oli kuues eri keeles, sekka tirooli laule murdes, mille kohta ta oli leidnud tõlked ainult saksa keelde. Ta enda pere esitas viiulitel mitu lugu. Jõulutunne oli vägev ja piisavalt eestimaine, sest eks meisse on tugevalt sisse kasvanud saksakeelse maailma jõulud, paljud meist siis ikka lapsest saati soome-ugri laadis jõuludega üles on kasvanud.

Euroopa raamatu auhind anti

neile kirjanikele: Marius Szczygiel, raamatu Gottland eest ja Sylvie Goulard, raamatu Euroopa võhikutele eest.

pikemalt kirjutasin:
http://www.raamatumaailm.ee/node/2212

Viimane konverents saab Euroopa auhinna?

Euroopa raamatu auhinna 13 kandidaadi hulgas on ka Marc Bressant ‘i “Viimane konverents” La dernière conférence. Tore.
Elegantselt kirjutatud jutt 1989 aastal toimunud raudse eesriide kahe poole esindajate konverentsist, mille ajal kõigile ootamatult eesriie lakkas olemast. Viina armastav soome diplomaat, kommunismimaailma reegleis ummikus rumeenia delegaadid, keda kõik teised delegatsioonid nende jäikuse pärast nende oma vanasõnadega narritama asusid, patune armulugu, mille tõkestamiseks angazheeriti Püha Tooli saadik ...., nähtuna prantsuse diplomaadi silme läbi.


http://www.livre-europeen.eu/

Saimegi soome-ugri impeeriumi:-)

Küsis kreeka kolleeg, et millise impeeriumiga teie siis ka olite.

Mina, et selle ja teisega.

Aga kas teil enda oma ka oli?

Mina, et nojah, tegelikult oli kunagi pool Euroopat meie soome-ugri impeeriumit täis, aga me ei olnud eriti hästi ega imperiaalselt organiseerunud, teised tulid ja organiseerisid, meile ei meeldinud ja kõndisime minema põhja poole, kuni jääkarud vastu tulid.

Ahjaa, meenus kreeka kolleegile, loomulikult teil oli selline impeerium, kuidas mul kohe meelde ei tulnud.

Ärge muretsege, ei ole liiga tõsine jutt:-)

Ussisõnad ja Estide ilm kõigisse keeltesse, saame maailma tagasi

Andrus Kivirähk ’i Mees kes teadis ussisõnu ja Aleksander Heintalu Estide tshuudide hingestatud ilm tõlkida kõigisse keeltesse ja reklaamida kuni loetakse!

Sest kaua võib, jälle pidasin maha vestluse inimesega, kelle jaoks olin esimene ja tõenäoliselt viimane eestlane keda ta näeb.

Nii paistis olevat hea vestlusesse mahutada järgmine
1) eestlased on sümpaatsed ja tsiviliseeritud inimesed
2) mõnes Euroopa osas tekitab see, kui Prantsusmaa Venemaale suure sõjalaeva müüb, teatavat muret
3) Lisaks keltidele oli kunagi olemas looduse ja maailmaga harmooniliselt toimiv ning kõrgelt arenenud soome-ugri tsivilisatsioon

Kuivõrd kogu asi oli inimesele täiesti uus, oli seda paari minuti jaoks ilmselgelt palju. Nii ei mahtunudki soomeugrilased jutu sisse ära. Aga tegelikult oli just see kõige olulisem punkt, sest
üldise vestluse teema oli olnud ennast taasotsivale õhtumaisele tsivilisatsioonile looduslähedasema baasi leidmine. Keldi asi oli kõigile teada. Samas on keltide teadvustatus ja see, et neid ägedaks peetakse ju ka paari raamatu tulemus, mitte midagi rohkemat. Nii et usinalt tõlkima, saame oma pärandi vähemalt vaimselt tagasi

Parem hauas kui koosolekul Meglio qui che in riunione

on nii hea pealkiri, et kingiksin selle raamatu meelsasti kõigile kaasametnikele.
"Siin" tähendab praegusel juhul hauas, ja kes meist siis poleks vahel tundnud, et hauaski parem kui koosolekul ja muidugi on vaimukas mõte koguda kokku, mida inimesed oma hauaplaadil näha tahaksid. Paraku- paraku, autoepitaafide kogu on vist ikka liiga morbiidne asi kellelegi kinkimiseks.
Kokku pannud Eugenio Alberti Schatz ja Marco Vaglieri

õnnelik müüril

Istusin mitusada aastat vanal müüril ja olin õnnelik. Õnne jätku oli oodata vähemalt päikese loojanguni. Loodan väga, et see, kes müüri kunagi ehitas, saab kuidagiviisi teada, et keegi ta müüril nii õnnelik on.

noamüüja

Turul: usin hiinlasest noamüüja seisis leti ees, nuga käes. Kuigi ega noa ähvardavalt käes hoidmine vist ei ole parim viis selle müümiseks...

Vabaduse platsi Titanic ainsana elus ja terve

Brasserii Titanic oli avatud ja rõõmsat rahvast täis. Kõik muu ümberringi, restoran Balzaci köök, mahetoidurestoran, hiina restoran ja kõik muud kohad, kõik olid maha jäetud või suletud, vabandussiltidega või ilma. Nõnda tol hetkel Brüsseli Vabaduse väljakul, imepisikesel Place de la Liberté’l.

Kuidas oleks maailmaga, kui Titanic olekski selle kõige elusam ja vastupidavam asi?

Veinimüüja Kati jutustas Dorast

Veinimüüja Kati jutustas Dorast, kes käib ringi, püss käes, ja peletab põllult metssigu ning Fabriziost, kes harib maad härgadega ja muudab veini nime iga aasta. Rahvusvahelise organistasiooni tähtis inimene armus Fabrizio veini, külastas teda ja tema lauta, kenasti ülikonnastatuna. Laudas pööras härg end äkilise liigutusega ümber, ja ülikonnastatud mees leidis end istuli – teadagi milles. Fabrizio aga võtab uusi loomi ja seab sisse järjest autarkilisemat majapidamist. Toda, teist ja kolmandatki veini tehakse ikka, nagu tehti 120 aastat tagasi.
Naine, kes sellist veini teeb, tuleb küllap maja uksele vastu, punane sametkleit seljas, ja pakub veiniga faasanit, kujutles inspireerunud osaleja.

Nõnda maheveini (Bianco, Massa vecchia, Toscana; vino nobile, sanguinete, monepulciano; Sellari Morellino di Scansano riserva ja teised ) degusteerimisel.

Eesti keel kui levinud näide?

Kursusel, kus kindlasti ei teatud, et seltsis on ka eestlane ning millel ei olnud Eestiga muud seost, ütles lektor näitena – “kui on mitmekeelne lehekülg, teete lingi inglise, prantsuse, eesti- jne keelselt leheküljelt.”
Mis võis ta mõttesse just eesti keele tuua?

Raamat 400 eesti seent

kas pole luksus elada riigis, kus on mõttekas seda raamatut omada?:-)

Täiuslik eestlane, näpud, lätlane

Belgia prouade seltskonnas tekkis arutelu, kuidas on prantsuse keeles sõrmede nimed nagu nimeta mats ja väike ats. Arvati kahte- ja kolmepidi. Õpetajast proua hakkas koguni kahtlema, kas ta lastele on asja õigesti õpetanud. Küsiti minugi arvamustki.
Täiuslik eestlane vastanuks küsimuse une pealt, osates prantsuse keelt paremini kui belglased. Andsin muidugi oma parima. Kes nüüd aga teab, kas ka õigesti sai, süda jäi mu eestluse täiuslikkuse osas pisut kripeldama.
Meie, eestlased, ikka teame ju oma sõrmi?

Teine kord tutvustas lugupeetud inimene mind lõunalauas eksikombel lätlasena. Loomulikult ei tahtnud toredale inimesele piinlikkust valmistada ja teda kõigi ees parandada. Mis see siis tublile eestlasele ära ei ole paar tundi lätlasena vastu pidada. Nii valmistusin mõttes, mida räägin Riiast, Lätimaast, Läti ülikoolist, kus olen õppinud, millises läti linnas elan. Ehk jätavad mult küsimata, kuidas läti keele on “head isu” või “minu nimi on”...Ehk õnnestub Lätist hea mulje jätta, keegi küllagi meelitada.

Läti kolleeg on üli-solidaarne. Kunagi valisime teatud ülesande jaoks eestlasi välja, kõrvallauas valiti lätlasi. Mu läti kolleeg määratles meie ülesande kui "peame maksimeerima eestlaste võimalusi..."

Kuidas “everybody is welcome” kõlas kui “nobody is perfect”

Käisin tuttava raamatuesitluse kokteilil, olime vestelnud, mu teine tuttav ja 75-aastane belglasest proua, endine EL ametnik, sajast asjast, meeldivalt. Muu hulgas tegi prouale muret, et ta kodumaja, kus varem elasid belglased, oli nüüd 15 korteri peale täis inimesi marokolastest kosovarideni, tõsi küll, enamik ikkagi eurooplased, ja kuidas ta peab kvartali multikultuursuse pärast õhtuti välja minnes julguse kokku võtma, aga see selleks. Rääkisime raamatust ja muust.
Meiega liitus temperamentne noor proua, rääkis et ta on vähe kooliharidust saanud, aga elu on hea, sest, jumalale tänu, ta on jehoovatunnistaja. Eks-ametnikuproua asutas end minema. Jehoovatunnistajanna küsis mult, kust ma olen - küsimus, mis enne ei olnud poole tunni jooksul tekkinud. ütlesin, et Eestist. Tema ütles, et ahhaa, ta teab küll, ta vend abiellus albaanlasega.
Selle peale eks-ametnikuproua ütleski mulle, pettunult ja etteheitvalt, muidu prantuskeelse vestluse lõpuks inglise keeles “everybody is welcome”.

mahe vein kuninga lossis

Anjou mõis Woluwe Saint Pierre’is on neoklassikaline tornikestega maja ja kaheksa hektarit aeda-parki Brüsselis. Kunagi elas seal Prantsumaa troonipretendendi Orleans’i hertsogi pere, ja nüüd elavad mõned pered, kes kuigivõrd seotud religioosse ordu heategevusprojektidega. Ajuti majutatakse sinna mõni linnal üle jäänud vaene, keda kuskile ei ole panna.

Tol õhtul voolas seal mahevein. Jalutasime sõpradega, klaasid käes mööda pargihektareid, mis laokil, aga endiselt kuninglikud, vaatasime alla Brüsseli poole ja mõtlesime, kas oleks võimalik ise hakata majutatavaks vaeseks. Korjasime kaasa kauges nurgas puu all vedelevaid toidukastaneid. Hingesopi sala-mulk rõõmustanuks – antakse hääd juua ja söödetakse kõhtki täis.

Veiniinesenerist proua pere, keda oli tabanud majanduslik õnnetus, oli otsustanud teha uue alguse ja alustada maheveinimüüjatena Brüsselis ning tegi avaürituse.
Muidugi mulki ei olnud kaasas, sai paar kasti head kraami ikka ostetud ka. Veinipere loodab ka aias panna aedvilja tõsiselt kasvama, näitamaks et linnaaed suudab hulga inimesi kohapealse kraamiga toita. Edu neile.

Tṡuudi nõid jõusaalis

Ta siseneks, kõndides, nagu ikka, kuus kaitsevaldjat-looma kaasas – ees karu, pea kohal kotkas, maa all hiir, selja taga esivanemad, vasakul õlal Urt, paremal käel sealtsamast kaasa haarat jõusaali kaitsevaldjas. Vaataks sajapealist pedaale sõtkuvat ja püüdlikult higistavat kampa, kõnniks edasi.

Kummas maailmas võiks olla suurem vabaduse aste oma asjade üle otsustada? Kuidas annaks kõrvutada nende elukvaliteeti?
Ja kes võiks olla jõusaali kaitsevaldjas?

Miks nii? Ise nühkisin ka jõusaalis, olles just lugenud Aleksander Heintalu “Tṡuudide (Estide) hingestatud ilma”

Appi, vajan prantsuskeelset luuletust Eesti kohta

Pean prantsuse keele tunniks kirjutama luuletuse Eesti kohta. Parem aleksandriinis.
Eeskuju võib võtta Jacques Brel’i Le plat pays’st, mis on kirjutatud Belgiast armastuse ja küünilisusega, alandlikkusele suruvast hallist taevast, flaami tüdrukust Fridast, kes muutub prantsuse Margot’ks...

Mida ma ikkagi Eesti kohta kirjutan?
Tuttav, kes ei ole Eestis käinud, arvas, et Eesti võiks olla maa, kus elavad haldjad.

See on ilus algus. Vaja on veel 27 värssi...

Luksemburgi plats Europarlamendist

Parlamendi peegeldus Luksi platsil