Mina, eestlane, ajan välismaal välismaa inimestega juttu – inglasega inglise keeles, sakslasega saksa keeles, soomlasega soome keeles, prantslasega prantsuse keeles. Püüdlikult. Kõik on, nagu peab. Kui tahan asja endale mugavamaks teha, räägin sakslase ja prantslasega inglise keelt, soomlasega prantsuse keelt. Inglasega räägin ikka inglise keelt, aga see on üks häda ja viletsus, sest ta räägib nagu inglane ikka, kõik häälikud ja sõnad ühtlane pomin. Soomlasega on väga hea prantsuse keelt rääkida, me saame teineteisest hästi aru, me ei pea häbenema viletsat hääldust, me mõlemad tahaksime seda keelt paremini osata, aga meil ei ole kedagi, kellega harjutada, sest teised räägivad prantsuse keelt paremini või ei räägi üldse. Räägin välismaalastega ja ei mõtle, et keegi võiks eesti keelt rääkida.
Kõnnin mööda Tallinna lennujaama, kuulen, räägitakse inimestega, nagu kord ja kohus, kellega inglise, kellega soome, kellega eesti keelt.
Lähen Helsinki lennuväljal ametniku juurde oma parimas inglise keeles piletit registreerima ja saan vastuse soome keeles. Sest pole midagi, soome keelest saab ju aru ikka. Kolleeg räägib nendega soome keeles, talle vastatakse eesti keeles, ja ta on hingepõhjani liigutatud.
Käin Tallinna kallites ja heades restoranides – räägitakse seal saksa ja soome ja vene keelt, ja inglise keelt ja inglise keelt eesti aktsendiga. Ei lähe eestlane naljalt ise sellisesse restorani, ei vii naist ka, viib ainult välismaa inimest, ja temaga, teadagi, räägitakse välismaa keelt. Ongi hea, eestlane ei kuluta raskelt teenitud raha.
Ööbin Tallinnas hotellis, räägin oma sõpradega eesti keelt, ja minu käest küsitakse – olete eestlane ja tahate öelda, et ööbite hotellis, palun näidake oma dokumente. Tallinna hotell ei ole sobiv koht eesti keeles rääkimiseks. Parem hoian oma eestikeelse jutu selleks ajaks, kui ööbin Prantsusmaal või Inglismaal.
Lähen oma ametiasutusse, seal on koosolek. Arutatakse eesti asja ja euroasja, mõned eesti eksperdid ja üks välismaine. Arutatakse eesti keeles. Üks sosistab tõlget välismaa eksperdile. Kuni eestlased tüdinevad ja välismaalase protestist hoolimata lähevad üle inglise keelele. Saab asja rutem aetud.
Lähen väikses eesti linnas poodi – no seal räägitakse eesti keelt ikka. Aga võta näpust, ei räägita, seal ei räägi müüja üldse midagi, ei tere, ei palun, ei tänan, ei head aega. Müüjal tuju kehv ja asi ajada, mulle suitsujuustu kaaluda, ei ole tal aega rääkida. Turu peal ja pangas on kõigil veel tõsisem asi ajada.
Olles lõpetanud mõtisklused eesti keele kasulikkuse üle, tabab mind üllatus.
Lähen Tartus restorani, ja kuulen suurt laudkonda rahvast püüdlikult nii ja naamoodi eesti keelt rääkimas, – soome ja ungari ja saksa aktsendiga. Nad võtavad osa eesti keele kursustest. Õhtul välja minnes peavadki nad eesti keelt rääkima, sest see on nende kõigi ainuke ühine keel.
Olen rõõmus. Eesti keel on millegi jaoks vajalik.
