Marc Dozier ‘i ja Mudeya Kepanga filmis toimus meile harjumusliku maailma avastamise vastand. Sõjapealik Mudeya Kepanga ja rahupealik Palobi Palia Paapua-Uus-Gineast tutvusid lääneliku eluga Prantsumaal.
Nad harjutasid lustakalt valgete inimeste kõnnakut, vahetasid Moulin Rouge’is tantsjannadega sulgedest peakatteid: “Siia tullakse kogu maailmast naiste jalgu vaatama”, ostsid parlamendi külastamiseks riidepoest ülikonnad ja kingad: “valge pealiku kingad teevad valju häält, siis on kaugelt kuulda kui ta tuleb”.
“Meie peame oma elu eriliseks, valged inimesed ei väärtusta elu, riskivad eimillegi jaoks“ – see käis suusatõstuki ja härjavõitluse kohta.
Alpides teineteisele “Miks sa ronid mäkke, mina ei taha”
“See on valgete komme, tahan aru saada, milleks see on”
Nad naersid imestades jõusaali, aga leidsid, et suur muskel on prakiline asjade tõstmiseks. “Valgetel on musklite kasvatamiseks keroseeni moodi ravim,” trikitasid teineteist jõujooki proovima.
“Valged inimesed tahavad nooreks jääda, ” mõistsid nad – ja varsti kinnitaski viiekümne alla sõjapealik viisakalt prantsuse näitsikule, kes küsis talt lastelaste ja vanuse kohta: “olen 20 aastane”
Hiigelsuures sealaudas “Valged inimesed paigutavad oma sead samamoodi suurde majja nagu autod parkimisplatsile. Nad arvavad, et nende sead väga õrnad, sigade majja sisenedes peab jalad pesema ja nad annavad sigadele ravimeid”
“Valgetel inimestel on üksteise tapmiseks väga palju asju, meil vaid vibu ja nooled.”
Tunnustavalt kõlas sõjalangenute mälestustseremoonial nende peetud kõnes “Arvasime et valged hoolivad vaid telerist ja autodest, aga hoolite ka lahkunute hingedest”
Muljeid jagades seletasid nad suguharu lastele õpetlikult: “Valgete lapsed viiakse kooli 4kuuselt”
