Kuidas “everybody is welcome” kõlas kui “nobody is perfect”

Käisin tuttava raamatuesitluse kokteilil, olime vestelnud, mu teine tuttav ja 75-aastane belglasest proua, endine EL ametnik, sajast asjast, meeldivalt. Muu hulgas tegi prouale muret, et ta kodumaja, kus varem elasid belglased, oli nüüd 15 korteri peale täis inimesi marokolastest kosovarideni, tõsi küll, enamik ikkagi eurooplased, ja kuidas ta peab kvartali multikultuursuse pärast õhtuti välja minnes julguse kokku võtma, aga see selleks. Rääkisime raamatust ja muust.
Meiega liitus temperamentne noor proua, rääkis et ta on vähe kooliharidust saanud, aga elu on hea, sest, jumalale tänu, ta on jehoovatunnistaja. Eks-ametnikuproua asutas end minema. Jehoovatunnistajanna küsis mult, kust ma olen - küsimus, mis enne ei olnud poole tunni jooksul tekkinud. ütlesin, et Eestist. Tema ütles, et ahhaa, ta teab küll, ta vend abiellus albaanlasega.
Selle peale eks-ametnikuproua ütleski mulle, pettunult ja etteheitvalt, muidu prantuskeelse vestluse lõpuks inglise keeles “everybody is welcome”.