Mida Eestist kaasa toon?

Leiba. Juustu. Taimeteed. Kama. Mett - mida mesiniku ligemalt hangitud, seda parem.
Kunagi sai toodud palju kohukesi. Siis aga hakkas tunduma, et kohukesed enam ei maitse. Oli nüüd põhjuseks nende muutunud koostis või jõudis lihtsalt pärale, et hüdrogeenitud taimne rasv on ebameeldiv, kes seda nüüd enam teab. Aga väljamaistele sõpradele enam ei taha pakkuda.
Kalevi komme veel võtan kaasa, aga ka vähem, sestpeale kui omanik enam eestist ei ole. Ehk peaks välja uurima, kas Laima on lätlaste käes, hakkama hoopis ausat läti asja toetama.

õigus kui inimese loodud, inimesekohane ja inimesele mõistetav asi,

keskkond, milles on hea toimida. See kirjeldus jäi kunagisest vestlusest mu jaoks kõlama.
Kui ise olin otsinud sellest keskkonnast väljapääsu, tundega et olen millessegi valepidi kinni jäänud, siis oli see mu jaoks osaliselt vastuolu teatud arhetüüpide (mis ju pidid olemas olema, kuigi ma neid sõnastada ega tuvastada ei suutnud) ja tegelike seadustekstide vahel. Praegu häirib ehk erinevus selle vahel, et kui kunagi oli asjakohane ja võimalik koostada süstemaatilisi ja stabiilseid, sellisena inimsõbralikumaid seadustikke, siis nüüdeses süsteemis kipuvad asjad olema kiired, kasuistlikud, lühiajalised. On see tõesti paratamatus? Pigem tahaks hea meelega küsida, mis aitaks praeguses ajas inimestel võimalikult inimesekohast õigust luua.