esmaspäev, 12. juuli 2010

Otsivad, kohtuvad

Pikad tumedad ähvardava olekuga gooti noored astusid hilisõhtusel tänaval ligi, väga ligi. Nad küsisid tõrrehäälel “WHERE IS YOU?”
Kuidas eemalduda kiirelt ja väärikalt? Ei tekkinud innustust arutada superego, id’i ja sarnastel teemadel.
Nemad, olles saanud hakkama hirmutava filosoofilise mõtteavaldusega, täpsustasid, et otsivad “you’ nimelist ööklubi.

“Vabandage, vabandage,” jooksis metroos naine järele. “Kust te selle jope ostsite, ma tahaksin endale ka.” – Arutasime poode, läksime metrookassiiri juurde kaarti lunima, et selgitada, kus on Tongres’i tänav, kas seal on mõned kauplused või palju kauplusi, läksime lahku pea sõpradena. Kuna viimati Tallinnas selline asi juhtus?

Aasia inimene, vahest jaapanlane, päris metroos, kuidas minna Taburusse. Tundmatu koht.
Silm langes sildile Debroux – küsisin, kas ta tahab sinna minna. Tema rõõmsalt: jah, jah, Taburu, Taburu.

Teine Aasia inimene, sedakorda vist hiinlanna, küsis tungivalt “where is child?” Oli tema laps linna ära eksinud? Ei, ta otsis hoopis teatud Brüsseli vaatamisväärtusetust.

Poolakad läksid üksvahe massidena kaotsi juubelipargis. Otsisid sealt oma konsulaati. See asub siiski tänaval.

Tallinnas. Jooksin kiirustades kaks inimest pikali, nemad muutusid rõõmsaks. Olin eksikombel vabandanud prantsuse keeles. Nemad olid prantsuse turistid, kellel oli hea meel küsida teed.