neljapäev, 1. juuli 2010

kirjutamas, palju päid

Käisin uudishimust kirjutamistöötuba vaatamas. Natuke ettevõtmine see oli, sest paraku ei ole nii, et võtan pliiatsi ja 40minuti jooksul voolavad sellest kuulekalt väljendusrikkad prantsuskeelsed sõnad, mis ka keelereeglitesse mahuvad.
Kujutlesin, mis tunne on kuulata eessõnade ja artikliteta jutustust. Kas see on samasugune nagu eestikeelne jutt, milles kõik sõnad on visatud suvalisse käändesse? Arvan, et hullem. Eesti keeles on välismaalase kirjutatut mõnus lugeda, sellest on poeesiat ja mida avastada. Puuduv artikkel vaevalt eriti poeetiline on. Loobusin oma teksti ette lugemast:-), ma ei olnud ainus.
Oli see belgia sürrealism või mis, aga kaaskirjutajatest kolm lõid inimolendi, kellel oli kas liigselt sõrmi või päid või siis jälle jalgu puudu. Meid oli kümme - kummaliselt kõrge osakaal...

Käisin uudishimu töötoa vaatamas. Natukest ettevõtmisesse selles oli, ei ole nii, et võtan pliiatsist ja sellele voolavad väljendusrikkal sõnadelt, millena keelereegliteni mahuvad. Mis tundeta on kuulata eessõnadega ...